Theodor Zeldin "Vestluskunst"

Seitsmeteistkümneaastane poiss räägib kodusest vestlusest järgmist "Ma tunnen, et mu vanemad kohtlevad mind üleolevalt igas vestluses, mida ma nendega pean. Nad arvavad, et nad on minust ülemad. Nad kohtlevad mind nii, nagu asuksin ma madalamal vaimsel tasandil. Oma sõpradega saan ma palju paremini vestelda. Nii et ma ei püüagi kodus eriti vestluses osaleda. Isa ei kuula õieti kunagi. Ema peab tähelepanu keskpunktis olema ja seda ei tohi segada. Mina arvan, et sekkumine on õigustatud; see näitab huvi. Sõprade seltsis on mul palju parem, sest nad suhtuvad minusse kui võrdsesse ja nad huvituvad sellistest asjadest, mille vastu vanemad huvi ei tunne. Vestlust peaks õhutama ühine kirg, mida me teema vastu tunneme."

Kui te alati täpselt ühesugust toitu serveerite, pole teil peagi selle kohta enam midagi uut öelda. Eksootilisemad toidud on kandnud vestluse teistesse tsivilisatsioonidesse ja teistesse sajanditesse.

Nagu perekonnad, nii sureb ka vestlus, kui selles puudub värske veri või kui teie külalistel on olnud enam-vähem samasugune kogemus nagu teil. Ühesugusest ametist või ühesuguse hobiga inimesed on kohtudes väga harva väga innustavad jutuni jõudnud. Selleks, et seikluseks muutuda, peab vestlus liikuma uutele maastikele. Nt Jamaical eksisteerib süsteem, mille aluses kutsuvad kohalikud elanikud välismaiseid turiste oma lõunasöökidele lihtsalt võimaluse pärast võõraste inimestega kohtuda.

Mida enam me paigutame lapsi eraldiseisvasse noortekultuuri, seda vaesemaks jääb meie ja nende vestlus. Vahest oleks aeg anda neile täiskasvanute maailmas ja perekondlikus elus huvitavam roll.

Me oleme alles väga hiljuti teinud uuesti algust vestlusega, mis jätab kõrvale klassierinevused ja keskendub ühistele huvidele nagu sport ja poliitika. Kuid rääkimine selliste inimestega, kellega meil pealtnäha midagi ühist ei ole, väärib isegi kaugemale minekut.

Crick eelistas tarkadele ajakirjadele alati vestlust; ta pidas oluliseks kohtuda teadlastega, kes olid läbi viinud huvitavaid eksperimente, sest teaduslike artiklite värvivaeses stiilis jääb alati midagi ütlemata. Ta esitas naiivseid küsimusi, põhjendades seda sellega, et ta peab asju enda jaoks lihtsustama, et neist aru saada. Ja nii võimaldasidki vestlused talle uusi avastusi.

Me ileme vaikselt selle poole liikunud sellistes alatustes nagu vabatahtlik teenistus, ühelt töökohalt teisele liikumine, mitmekülgsed oskused; baaskursused, töökogemus ja lõputu hulk lühikesi väljaõppekursusi kuid me pole oluliselt muutnud tööl toimuva vestluse olemust.

Ma küsisin ühelt arstilt, kui palju tal kuluks aega, et mind arstiks õpetada - kuus nädalat. Ma küsisin ühelt insenerilt, kui palju kuluks tal aega, et mind inseneriks õpetada - kolm kuud. Loomulikult mitte päris arstiks või inseneriks vaid piisavalt, et ma saaksin aru nende keelest ja nende probleemidest, et ma õpiksin selgeks nende mõtlemise tuuma. Kas teid huvitaks võimalus kulutada aega selleks, et teid pühendatakse kolm, nelja isegi viie ameti saladustesse, et te õpiksite rääkima nende keelt, kogeksite nende probleeme ja stressi, jälgiksite, kuidas leitakse lahendusi, elaksite otsuselangetajate vahetus läheduses ja näeksite, kui palju otsused on vältimatud ja kui paljud meelevaldsed?

Minge vanamoodsale idamaisele turule ja te näete poepidajaid, kes tahavad samavõrd teiega lihtsalt sõbraks saada, isegi teile kohvi pakkuda, kui teiega kaupa sõlmida. Kaasaegsed juhid peaksid neid vähe tõhusaks, kuid poepidaja tervikliku elu seisukohast, mis ihkab ssaada osaks laiemast kooslusest kui tema enda kaubanduslik ringkond, on see vägagi tõhus.

Mida rohkem me maailma näeme, seda ulatuslikum on meie uudisimu. Praegu õhutab seda uudishimu pigem meedia kui ülikoolid ja töökohad. Kui me tahame vältida nendes lämbumist, peame laiendama neis mõlemas toimuvaid vestlusi.

Enne busside, rongide ja tänavaautode leiutamist üheksateistkümnendal sajandil olid inimesed võimetud minutite ja tundide kaupa üksteisele otsa vaatama...ilma üksteisega rääkimata.

Kui ma tudeng olin, tavatses üks minu ülikooli filosoofia juhendaja kodus lõunasööke korraldada, kutsus sinna kolm-neli eri eriala tudengit. Toredad kohmakad ja meeldejäävad vestlused olid.

Jane Austen ütles, et inimsne ei saa korraliku vestlust pidada, kui ta loeb ainult ajalehti, mõeldes sellega seda, et ainult raamatutes on piisavalt ärgitavaid ideid, mis lasevad teil erialased vestlused üldisteks aruteludeks muuta.

Vestlus seab teid silmitsi ükikisikutega ja kogu nende inimliku keerukusega. Meie haridus ei ole täielik enne, kui me oleme vestelnud iga mandri ja ia tsivilisatsiooniga. See on alandlikkust õpetav kogemus, mis teeb meid teadlikuks sellest tohutust pingutusest, mida nõuab rahus elamine keset nii suurt ebaõiglust, kuid mis annab meile ka suurt lootust iga kord, kui kellelgi õnnestub alustada vestlust, millest areneb välja jagatud inimsuse tunnetamine, vastastikune lugupidamine. Pärast sellist vestlust ei ole keegi enam endine.

Tuleks aidata noortel põgeneda spetsialiseeritud töökohtade ja õppetöö piiratusest, aitame neil saada generalistideks ning anname vanematele inimestele rohkem võimalusi oma kogemusi noortega jagama, et eri põlvkonnad ja teadmised ei saaks üksteisest lahutatud.